Hiidlaste oma kuld ja teemandid.

Ristna otsast mööduvad iga päev sajad võõraste lippude all seilavad uhked laevad, aga Eestist on saanud mereriik ilma laevadeta. Eesti kaubalaevastik koosneb väikestest ja vanadest, rahvusvahelisel turul konkurentsivõimetutest laevadest. Teised on ammu lahkunud parematesse vetesse ehk mugavuslippude alla, kus on väiksemad maksud, leebemad nõuded ja vähem bürokraatiat.
Et iga laev on tootmisüksus, jääb riigil maksude ja lõivude näol saamata sadu miljoneid kroone aastas. Meremehed jäävad tööta, kel vähegi võimalik, lahkub mujale. Praegu sõidab välislaevadel tuhandeid väljaõppinud Eesti meremehi. Maailmas kehtiva reegli kohaselt tagab aga üks meremees laeval 2,8 inimese tööhõive kaldal.
Eesti pole ainuke riik, kus selline protsess on toimunud. Rahvuslipud muutusid kalliks ja ebamugavaks juba aastaid tagasi. Oma lippude kaotamisohtu sattusid kõigepealt võimsad mereriigid nagu Suurbritannia, Norra, Holland, Rootsi. Olukord sundis riike välja töötama laevanduse abistamisprogramme, et säilitada oma lipp rahvusvahelises konkurentsis, jätta tulud koju ja kindlustada inimestele töö.
Mõni riik asutas oma reederitele maksusoodustuste tegemiseks nn teise registri, paljudes maades mindi üle netopalkadele ehk riik võttis maksud enda kanda. Rakendatud abinõud tõid laevad tagasi, kogusummas hakkas laevanduselt laekuma riigikassasse rohkem raha kui enne abiprogramme.
Taasiseseisvunud riigid sattusid peatselt samasse olukorda. Leedu rakendas esimesena laevanduse toetusprogrammi, seejärel Läti ning mõlemas riigis on need meetmed juba andnud positiivseid tulemusi. Eesti on jäänud ainukeseks Läänemere-äärseks ELi liikmesriigiks, kus laevanduse kui olulise majandusharu arendamisele ei ole tähelepanu pööratud.
ELis pööratakse aina suuremat tähelepanu meretranspordi arendamisele, sest meretranspordi puhul kulutatakse kümme korda vähem energiat autotranspordiga võrreldes. Ühe protsendi Euroopa transpordivoo ümbersuunamine maanteedelt veeteedele säästab aastas veerand miljardit eurot. Samuti on meretransport autodest kordades keskkonnasõbralikum.
ELi liikmesriikide laevade konkurentsivõime parandamiseks on lubatud mitmesuguseid riiklikke toetusi.

EV on järjepideva ebakompetentsusega oma merendust suretanud, mõtlen selle all konkurentsivõime vähendamist. Seega on konkurentsis püsimiseks ja oma tegevusele majandusliku sisu andmiseks Eesti laevandusfirmadel ainult üks võimalus – avatud laevaregister oma juriidilise regulatsiooniga ehk nn. mugavuslipp- (flag of convenient) ! Ärgem unustagem, et avatud laevaregistri enamlevinud põhimõtteks on lipuriigi jurisdiktsioonis äriühingu asutamine. Sellisele äriühingule on tagatud maksuvabadused, kuid olles laeva juriidiliseks omanikuks või laevapereta prahtijaks, maksab see äriühing selles riigis lõivusid ja makse, tarbib õigus- ja pangateenuseid. Luues välismaisele laevandusettevõttele soodsad tingimused, toimub ressursi kaasamine oma majandusse.

Ilma laevadeta ei tuleks Eestisse miljonid turistid tooma raha kaubandusele, teenindusele, hotellidele. Ilma laevanduseta ei töötaks laevaehitus- ja laevaremonditehased, varustajateta lakkaksid olemast paljud kaubandus- ja põllumajandusettevõtted.

Merendusklaster ei toimi, kui sellel puudub üks peamine lüli laevandus. Mereriik ilma laevadeta on auto ilma mootorita.

Eestile on sellise nn teise alternatiivse laevade registri loomine kindel väljapääs halvast seisust. Peame mõtlema Hiiumaa meresõidu lippu loomisele. Jutt poleks mitte palju poleemikat tekitavast mugavus lippust.

Samas julgen teha järelduse, et avatud laevaregistritesse (mugavuslippudesse – flag of convenient) halvustav suhtumine on aegunud. Ei pakuta ju mitte kahtlase väärtusega mugavusi, vaid laevaregistri usaldusväärsust pankade ees, stabiilsust, kaalutletud otsuseid ja eeskätt, rõhutan eeskätt operatiivsust toimingutes.

Poliitikute seisukohast on see negatiivne ja arvatakse, et see võib kaasa tuua ka poliitiliselt ebasoovitavaid tagajärgi. Seega näiliselt õilis tunne toob kaasa teadmatuse, miks riigil on kasulik, et tema lippu kannab võimalikult palju laevu. Tulemusena jõuame sinna, kus me praeguseks oleme.

Loome Hiiumaast või Hiiumaal eri tsooni, kus on vastav seadusandlus ja uskuge laevad tulevad meile tagasi ja palju võõraid laevu. Eesti reederid tooksid rõõmuga maksud koju, samuti paljud teised meie suurtest naaberiikidest.

Hiiumaa ja kogu Eesti võidaks selle väikese idee rakendamisest väga suurt tulu ja me taastaksime oma mereriigi nime.

Juba Ungru krahv teadis kus on meie saare suurim rikkus. See on meri, meie ümber.

Juba omal ajal kui koos laevasõidu arenguga kasvasid nõuded meresõidu ohutusele. Ehitati Hansa liidu nõudel Kõpu tuletorn, juba 16. sajandi alguses. Maailmas loetakse teda pidevalt töötanud tornidest vanuselt teiseks või kolmandaks. Praegugi on Kõpu majaka tuli nähtav 35 miili kauguselt !!!

Lõpetuseks kutsun koodnuma kõiki Hiidlasi ühe mütsi alla. Hakkame ajama ühist asja ja hoiame kokku. Üksteise vihkamine, kadedus ja võimuvõtlus ei lase meil minna edasi ja teeb meid naerualusteks, millest võidavad, vaid need kellel meie saare asjadest tegelikult ükskõik on.