Prügi

Pisut mõtteid efektiivsemast prügimajandusest Hiiumaal.

Üritan arutleda Sveitsi kantonites toimivate jäätmekäitlus mudelite üle ja samas proovin mugandada seda Hiiumaa tingimustes. Eestist tervikuna ei saa ma rääkida kuna, eestlased valdavalt ei ole veel küpsed keskonnasäästlikuks prügimajanduseks, eriti meie nn suurlinnades.

Toon näiteid vaid sellest mida tean ja olen ise kogenud. Aastal 2001 elasin väikeses Sveitsi linnas nimega Solothurn. Solothur asub kanton Solothurnis ja on umbes Pärnu suurune linn.

Seal ei ole kohalik omavalitsus panustanud suurtele jäätmekäitlus ettevõtetele, vaid väikestele kohalikele firmadele kes koguvad jäätmed kokku ja sorterivad need. Edasi müüvad nad sorteeritud jäätmed juba suurematele ettevõtetele kui toorme. Mäletan seda, et paber ja plastik kasutati ära samas kantonis tegutsevate ettevõte poolt.

Alustame parem jäätmeahela algusest, seega tarbijast kes sooritab suures kaupluses sisseostu.

1. 
   Nii nagu meie kõik ostame eluks vajaliku enamasti suurtest või väikestest kauplustest, või turult. Tänapäeval kaasneb 99% toote ostuga pakend. Elust endast on teada ka see, et poest ostetud kaup tuleb transportida sihtpunkti. Taas tuleb mängu pakend, kas siis ostate poest kilekoti või on selleks mingi muu lahendus. Fakt on see et meil ostavad inimesed enamsti kilekoti. Palju on räägitud kilekottide maksustamises, eco kottidest jne. Kõige raskem siin ilmas on muuta inimeste harjumusi, seega võtame lahenduse Sveitsist.
   Igas suuremas kaupluses on müügil eri suurustega kilekotid, nii nagu meilgi. Sealsed kilekotid on müügil kohaliku omavalitsuse logoga ja on välimuselt just kui tavaline kilekott kuid mugandatud hilisemaks prügikotiks. Nagu mäletan oli Hypper Dino marketis saadaval 6 eri mõõtu ja eri hinnaga kotti. Ostsin alati nädalaks oma mõõdu ja hinnaga koti. Koti hind ei olnud sealse palgaga absoluutselt märgatav. Ma teadsin täpselt palju minu elustiili juures tekkis mul nädalas jäätmeid ja kui toimus mõni pidu ostsin lihtsalt suurema koti. Sellises süsteemis nimene muutub teadlikuks oma tekitatava prügi ja jäätmekäitlus kulude suhtes.
2. 
   Kodus olles said ka väikesed lapsed aru kuhu ja mis moel mingi prügi tuli panna. Poest ostetud prügikotti pandi vaid plastik, väisemad paberid ja muu selline prügi mida kuhugi mujale polnud võimalik panna. Näiteks piimatooteid ja mahlu osteti meil ainult kilelotteides, sest need võtsid vähem ruumi kui tetra pakend.
   Orgaaniliste jäätmete jaoks oli meil väike plastik nõues. Mida üks erafirma tühjendas korra kuus ja lisa kulutusi sellega polnud. Kartong ja muu paber viidi samuti kellegi poolt minema mingil kogukonna siseselt kokkulepitud ajal.
   Arvestades seda et Sveitsis ei ole sellist toimivat panditaara süsteemi nagu meil, siis klaas ja metall taara viisin alati vastavasse konteinerisse.
   Ühesõnaga mõtlesin automaatselt iga sammu et hoida prügikotti ostu arvelt raha kokku ja nii tegid kõik normaalsed inimesed. Samuti Zürihis.
3. 
   Prügi äravedu toimus meie linnaosas alati kolmapäeval kell 9.00-10.00 hommikul ja nii see täpselt ka oli. See on imetlusväärne täpsus kuidas süsteem toimib. Iga majapidamine paneb oma kotikese ilust kinnisõlmituna teeäärde kindlasse kohta. Tavaliselt on see koht mõne teise naabriga koos. Mingt muud kilekotti ära ei võeta, millel pole kohaliku omavalitsuse märget. Tunni aja pärast peale prügi auto läbisõitu meie tänavalt, sõitis sealt läbi kohalik tuttav politsei, kes vaatas et kõik on korras ja juhul kui mõni suvaline kott või mõni muu sodi kuskil vedele kirjutas ta trahvikviitungi. Viimane oli juba üsna mõtlemapanev summa.
4. Prügikotte ei kogunud kokku mõni räpane sibi suure haisva prügiautoga, vaid valgete särkidega viisakad mehed. Auto oli tavaline väike ja ekonoomne kastikas.
5. 
   Meil Hiiumaal alustas analoogilise süsteemiga Dagotrans. Seda tuleks edasi arendada. Lahendusi on palju mis sobiksid erineva elanike tihedusega paikadesse. Sveits prügi mängu nimi on personaalne kokkuhoid ja teadlikus. Suured Skandinaavia firmad imevad meil välja vaid suuri summasid, mis lähevad maksuvabalt meielt minema. Tegelikult on neil võõrastel firmadel eesmargiks vaid kasum ja tegelik kohalik elukeskond teisejärguline. Oleks vaid rohkem prügi ja suurem katel kust raha saada selle käitlemiseks.
   Kirjutasin nii palju kui mäletan. Võibolla oli veel midagi millest oleks pidanud kirjutama, kuid artutagem asja edasi. Kindlasti on aastatega ka väikeses Solothurni linnas uusi muutusi tulnud, nii et peaks kohal käima :)
6. 
   Meil Hiiumaal oleks sellise süsteemi loomiseks väga head eeldused, kui kohalikud omavalitsused looksid kokkulepped erinevate ettevõtjatega. Plastikkottide tootjad on meil endil. Kohalike kaupmeestega kokkulepped prügikottide turustamisel rahvale. Prügi kogumine, laostamine, müük taaskasutajale ja äravedu saarelt peaks olema kohalike väikeettevõtete pärusmaa, kes saaksid sellega hakkama efektiivsemalt ja palju väiksemate kuludega. Kogu kirjeldatud süsteemi toimimise aluseks on kokkulepped, kohalike inimeste endi heatahe ja arusaam kui palju me oma rumalusest peame maksma suurtele, rasvastele välisfirmadele.

Minu missioon riigikogus

Tahan alustuseks rahvale õelda.... Parteidevaheline sõnasõda enne riigikogu valimisi ei ole inimeste vaheline võitlus, vaid võitlus eeskätt ideoloogiate vahel.

Me oleme kõik hiidlased ja armastame oma kodusaart ühtemoodi. Tahan avaldada siirast tänu nendele poliitikutele kes on tänaseni andnud oma energia meie parema käekäigu nimel. Teiseks tänan kõiki eestlasi, et suutsite üle elada majanduslasu. See oli meile eestlastele esimene, ega ei jää viimaseks. Meie rahva kohanemisvõime on mulle väga muljetavaldav.

Minu missioon riigikogus ei saa olema esimesest päevast midagi revolutsioonilist. Esmalt tuleb jätakata sama liini mida on Eesti riik ajanud tänaseni. Teiseks tuleb alustada uute visioonide teostusega, mis eeldab koalitsiooni partnerite piisavalt laija silmaringi ja koostöövalmidust.

Erinevad parteid on toonud enne valimisi rahva ette mitmeid häid ja samuti utoopilisi plaane. Tuleb valida parimad. Muutused on olnud ja on olulised alati, muidu me ei oleks täna siin kus oleme.

Peale oma Hiiumaa huvide eest võitlemise tuleb mul riigikogus teha tööd kogu Eestimaa nimel.

Minu isiklikud prioriteedid on regionaalpoliitika, merendus, välis- ja majandussuhete elustamine suure idanaabriga, haridus ja kodumaise väikeettevõtluse arendamine. Eestlane tahab elada ja töötada oma kodumaal.

Täpsemalt mida, kuidas ja mis vahenditega, saab iga inimene vaadata Eestimaa Rahvaliidu kodulehelt

http://www.erl.ee/   või

Rahvaliidu majandusplatform 2011 http://www.facebook.com/note.php?note_id=157322910985008

Lõpetuseks tahan õelda kõigile inimestele, kui me tahame muuta täna midagi paremaks, siis peame muutuma ka ise. Ei piisa vaid uuest riigikogust. Iga muutus algab meist endist.

Parimate tervitustegsa,

Lembitu Inno 786

Keset taevast ja tuuli on tükike maad,
kus kasvavad lapsed
ja kadakad,
kus kasvavad mehed
ja sanglepad,
kus kasvavad naised
ja metsroosid ka.

Keset lagedat vett on üks väikene maa,
kus laps õpib mõnuga
kõndima,
kus mees heitleb enda
ja merega,
naine kimpus on põllu
ja perega.

Vahel taeva ja vee on üks tilluke saar,
kui ütelda peenelt, siis
arhipelaag, -
kõik teavad, et nimeks
tal HIIUMAA,
kuid hiidlase jaoks
on ta
kodumaa. 

Ave Alavainu

Hiiumaal (1 osa)

Me jäime ellu!

Räägin teile loo mis ei unune iial. Kõik see oli liiga hullumeelne, et suudaksin anda lugejatele täieliku ettekujutuse toimunust. Sõda on jubedus, kuid loodus on karmim.

Aasta 2005. Oktoober 21, Viienda kategooria orkaan Wilma ründas Mehhiko ida kallast. Tuule kiiruseks mõõdeti 360 km/h

Olin just mõned kuud tagasi kolinud ühendriikidest Mehhikosse, Yukatani poolsaarel asuvasse supper kuurorti Cancuni. Olin jõudnud end sealsesse ellu mõnusalt sisse seada. Elamine odavamas all linna piirkonnas ja töö luksulikus jahisadamas Cancuni nn. Hotelli tsoonis. Minu sealne töö seisnes igasugu suuremate ja väiksemate kaatrite rentimises, plus eksursioonide korraldamine Isla Muheresele ek. Naiste saarele. Elu oli ilus. Täis Kariibimere eksootikat ja rõõmsate nägudega puhkajaid. http://www.sunsetlagoon.com/

Peale kõige kolisid Cancuni elama veel toredad eestlased Tanel ja Janika. Kes olid surmani väsinud Londoni hallist ja kurnavast argipäevast. Taneli ja Janika saabudes, oli nende suurimaks sooviks leida omale eluase mõne suure hotelli kõige ülemisel korrusel, kus oleks 180 kraadi mere vaade ja rõdu. Selle nad ka said, kuid mitte kauaks...

Ühel kõige tavalisemal, imeilusal päikesilisel päeval. Keset tavalist tööpäeva. Kutsus firma juhtkond kokku kõik töölised. Ise arvasin, et mingi järjekordne lööktöö koosolek. Kuid ei. Sain kohalike meest hispaania keelsest vadinast juba pisut aru. Nagu puta madre, aga see kord ei olnud suunatud see mitte sadama kaptenile vaid millegile muule.

Meile teatati saabuvast orkaanist. Järgnevatel päevadel keegi tööle ei pidanud minema, vaid kaatrite kaptenid. Kes pidid leidma manglaaride vahel kaatritele turvalised paigad. Täpsustan, et meie firma kaatrite hinnad algasid 500 000 usd. Meile müügimeestele, eriti aga mulle, kui välismaalasele pandi südamele evakueerimine ja toidu varumine. Orkaan pidi tulema väga julm.

Mis siis ikka. Helistasin Tanelile. Rääkisin talle uudise ära ja et peaksime minema poodi süüa varuma. Poodi jõudes oli umbes miljonit Cancuni elanikku tabanud ostu hullus. Akendel taoti ette suuri vineertahvleid. Meile uimastele eestlastele jäid vaid toiduainete jäänused. Umbes nagu Tondi Selver ostetakse poole päevaga toiduainetest tühjaks. Sõitsime bussiga Taneli ja Janika uhkesse korterisse. Ise arutades, küll me oleme ikka õnnelikud inimesed, et saame näha päris orkaani. Hiljem otsustasime, et jään nende juurde paariks päevaks. Tähistame ja naudime ilusat orkaani.

Järgmine päev oli tuul juba pisut tugevam, kuid käisime veel rannas jalutamas ja suuri laineid vaatamas. Õhus oli tunda imelikku kuivust ja õhtutaevas oli kuidagi palju punasem tavalisest. Sellel samal päeval viidi linnas läbi suur evakuatsioon. Umbes miljon inimest koos turistidega jätsid maha oma luksuslikud hotellid ja villad, ning pidid leppima uute tingimustega. I am so sorry. Meid muidugi sundkorras oma korterist keegi lahkuma ei saanud sundida. Ootused olid laes, sest ilmselgelt homme pidi lubatud orkaan Wilma lõppude lõppuks kohale jõudma. Linn oli tühi, vaid aeg ajalt oli näha mõne politsei auto vilkurite helki.

Ärgates järgmisel hommikul oli tuul tõusnud hiidlase mõistes tormiks. Põnevaks tegi asjadekäigu olukord, kus tund tunnilt tuul aina tugvnes. Peale lõunat tänavale enam minna ei saanud. Võtsime ette Taneliga julgustüki ja läksime hotelli katusele, et filmida pisut toimuvat. Eks see pisut hullumeelne oli, aga saime oma klipi tehtud. Kõik lahtised asjad nagu päikesetoolid ja igasugu muu kola lendas kõikjal suvaliselt ringi. Samal õhtul helistas Taneli õde eestist ja tundis muret, kas me ikka oleme turvalises kohas, kuna homme ründab orkaan Wilma otse Yukatani poolsaart. Ühest küljes oli see meile üllatav, et alles homme. Meie arvasime endit olevat juba orkaani vahvas keerises. Elektrit meil õhtul enam ei olnud aga mobiil veel töötas. Uinusime sel öösel tuule undamise ja akende värina saatel. Otsest hirmu ei tundnud meist keegi.

21 oktoobri hommik oli midagi muud. Seda mis toimus õues, proovin nüüd kirjeldada nii tõepäraselt kui oskan. Purunevate akende klirin, tuul mõirgab metsikult. Kõik lendab, külmutuskapid, mööbel. Päikese toolide sodi keerleb õhus hotelli keskel, umbes 10da korruse kõrgusel. Korterite uksed lendavad koos lengidega betoon seintest välja. Autod rulluvad parklas nagu tikutopsid. Palmid ei pea enam tuule survele vastu ja rebitakse koos juurtega maa seest välja. Isegi pronksist Jesuse kujul murdis tuul käe küljest. Tundub nagu tuletõrjujad laseksid oma voolikutest sulle vett näkku. Meie korter oli nagu jumala süles. Hiljem tundub see just kui ime, aga eks seal olid ka omad kindlad arhitektuurilised põhjused.

Pimeduse saabudes võtsime Janika soovitusel vastu otsuse jätta igaks juhuks korter maha ja varjuda treppide all olevasse betoonist kubrikusse. See oli ilmselt parem, kui öösel pimedas kolmekesi kuhugi vannituppa varjuda. Juhul kui aknad peaks purunema. Siis poleks pääsu enam olnud. Teekond mõõda avatud koridore leitud kubrikusse oli tõeline katsumus. Iga hetk võisid saada tabamuse ledava prahiga, nagu telliskivid, uksed, mikrolainerahjud või mis iganes naeltega lauajupp. Kõigele lisaks tuli meil kubrik tühjendada makulatuurist ja tuu toast sinna ka madratsid ja tekkid. Igal juhul meil väga vedas et me üldse leidsime sellise koha.

Öö oli metsik. Kõik undas ja kolises. Suur raudbetoon maja värises tuntavalt ja meie olime oma varjendis. Väike naps oli ikka ka.

Hommikul ärkasin mina esimesena. Meenutasin eilset õhtut. Kõikjal haudvaikus. Mind valdas just kui õud ja samas uudisimu, mis toimub. Või õigemini mis toimus. Ronisin kubrikust välja ja heitsin pilgu õue. Vaade oli ängistav ja teisalt imeilus sinine taevas. Süütasin viimase sigareti ja kutsusin kamba õue selgust saama mis on juhtunud. Varemed ja vesi. Esimesena kõndisin meie poe juurde ja kaevasin end läbi rusude sinna kus olid suitsud ja teiseks sinna kus olid minu mäletamis järgi coronitad. Elu oli jälle ilus. Mis sest et paar hotelli edasi oli 36 korruseline Cancuni Hilton poolenisti merre varisenud ja tennise väljaku asfalt oli täitnud naaberhotelli basseini. Võtsime Taneliga istet keset tänavat sinisel samet diivanil ja lasime Janikal end fotografeerida kui võitjaid.

Kodust kaugele me kolama ei läinud.

Ja oh üllatust. Meie hotellist ilmusid päevavalgele veel kaks tegelast. Ühed armunud itaallased kes olid 48 tundi vannis olnud. Neilt ammutasimegi teavet olukorrast kus me oleme. Nimelt orkaani silmas, mis kestis õhtuni.

Kõik algas uuesti, kuid meie õnneks juba teisest suunas ja nõrgemana. Janika ja Tanel pidasid õigemaks veeta öö veel kubrikus, kuid ma jäin tuppa.

Järgmisel päeval saabus linna sõjavägi.

Wilma viis ära Cancunist 25 km valget liivaranda, mis hiljem taastati.

Wilma lõi uue valge liivaga ranna ja heitis sinna suure kaubalaeva nimega Santa Spiritu, mille järgi sai see rand endale ka nime.

Meie firma kaotas 5 kaatrit, mille kindlustus pärast korvas.

Tanel ja Janika lahkusid Guatemalasse

Minu korter all linnas oli rusudes ja tühjaks varastatud.

Cancun taastati poole aastaga, ning elu jätkus.

Soovitan sellist kogemust kõigile kahejalgsetele kes veel kahtlevad looduse ülimlikuses.

Hiidlaste oma kuld ja teemandid.

Ristna otsast mööduvad iga päev sajad võõraste lippude all seilavad uhked laevad, aga Eestist on saanud mereriik ilma laevadeta. Eesti kaubalaevastik koosneb väikestest ja vanadest, rahvusvahelisel turul konkurentsivõimetutest laevadest. Teised on ammu lahkunud parematesse vetesse ehk mugavuslippude alla, kus on väiksemad maksud, leebemad nõuded ja vähem bürokraatiat.
Et iga laev on tootmisüksus, jääb riigil maksude ja lõivude näol saamata sadu miljoneid kroone aastas. Meremehed jäävad tööta, kel vähegi võimalik, lahkub mujale. Praegu sõidab välislaevadel tuhandeid väljaõppinud Eesti meremehi. Maailmas kehtiva reegli kohaselt tagab aga üks meremees laeval 2,8 inimese tööhõive kaldal.
Eesti pole ainuke riik, kus selline protsess on toimunud. Rahvuslipud muutusid kalliks ja ebamugavaks juba aastaid tagasi. Oma lippude kaotamisohtu sattusid kõigepealt võimsad mereriigid nagu Suurbritannia, Norra, Holland, Rootsi. Olukord sundis riike välja töötama laevanduse abistamisprogramme, et säilitada oma lipp rahvusvahelises konkurentsis, jätta tulud koju ja kindlustada inimestele töö.
Mõni riik asutas oma reederitele maksusoodustuste tegemiseks nn teise registri, paljudes maades mindi üle netopalkadele ehk riik võttis maksud enda kanda. Rakendatud abinõud tõid laevad tagasi, kogusummas hakkas laevanduselt laekuma riigikassasse rohkem raha kui enne abiprogramme.
Taasiseseisvunud riigid sattusid peatselt samasse olukorda. Leedu rakendas esimesena laevanduse toetusprogrammi, seejärel Läti ning mõlemas riigis on need meetmed juba andnud positiivseid tulemusi. Eesti on jäänud ainukeseks Läänemere-äärseks ELi liikmesriigiks, kus laevanduse kui olulise majandusharu arendamisele ei ole tähelepanu pööratud.
ELis pööratakse aina suuremat tähelepanu meretranspordi arendamisele, sest meretranspordi puhul kulutatakse kümme korda vähem energiat autotranspordiga võrreldes. Ühe protsendi Euroopa transpordivoo ümbersuunamine maanteedelt veeteedele säästab aastas veerand miljardit eurot. Samuti on meretransport autodest kordades keskkonnasõbralikum.
ELi liikmesriikide laevade konkurentsivõime parandamiseks on lubatud mitmesuguseid riiklikke toetusi.

EV on järjepideva ebakompetentsusega oma merendust suretanud, mõtlen selle all konkurentsivõime vähendamist. Seega on konkurentsis püsimiseks ja oma tegevusele majandusliku sisu andmiseks Eesti laevandusfirmadel ainult üks võimalus – avatud laevaregister oma juriidilise regulatsiooniga ehk nn. mugavuslipp- (flag of convenient) ! Ärgem unustagem, et avatud laevaregistri enamlevinud põhimõtteks on lipuriigi jurisdiktsioonis äriühingu asutamine. Sellisele äriühingule on tagatud maksuvabadused, kuid olles laeva juriidiliseks omanikuks või laevapereta prahtijaks, maksab see äriühing selles riigis lõivusid ja makse, tarbib õigus- ja pangateenuseid. Luues välismaisele laevandusettevõttele soodsad tingimused, toimub ressursi kaasamine oma majandusse.

Ilma laevadeta ei tuleks Eestisse miljonid turistid tooma raha kaubandusele, teenindusele, hotellidele. Ilma laevanduseta ei töötaks laevaehitus- ja laevaremonditehased, varustajateta lakkaksid olemast paljud kaubandus- ja põllumajandusettevõtted.

Merendusklaster ei toimi, kui sellel puudub üks peamine lüli laevandus. Mereriik ilma laevadeta on auto ilma mootorita.

Eestile on sellise nn teise alternatiivse laevade registri loomine kindel väljapääs halvast seisust. Peame mõtlema Hiiumaa meresõidu lippu loomisele. Jutt poleks mitte palju poleemikat tekitavast mugavus lippust.

Samas julgen teha järelduse, et avatud laevaregistritesse (mugavuslippudesse – flag of convenient) halvustav suhtumine on aegunud. Ei pakuta ju mitte kahtlase väärtusega mugavusi, vaid laevaregistri usaldusväärsust pankade ees, stabiilsust, kaalutletud otsuseid ja eeskätt, rõhutan eeskätt operatiivsust toimingutes.

Poliitikute seisukohast on see negatiivne ja arvatakse, et see võib kaasa tuua ka poliitiliselt ebasoovitavaid tagajärgi. Seega näiliselt õilis tunne toob kaasa teadmatuse, miks riigil on kasulik, et tema lippu kannab võimalikult palju laevu. Tulemusena jõuame sinna, kus me praeguseks oleme.

Loome Hiiumaast või Hiiumaal eri tsooni, kus on vastav seadusandlus ja uskuge laevad tulevad meile tagasi ja palju võõraid laevu. Eesti reederid tooksid rõõmuga maksud koju, samuti paljud teised meie suurtest naaberiikidest.

Hiiumaa ja kogu Eesti võidaks selle väikese idee rakendamisest väga suurt tulu ja me taastaksime oma mereriigi nime.

Juba Ungru krahv teadis kus on meie saare suurim rikkus. See on meri, meie ümber.

Juba omal ajal kui koos laevasõidu arenguga kasvasid nõuded meresõidu ohutusele. Ehitati Hansa liidu nõudel Kõpu tuletorn, juba 16. sajandi alguses. Maailmas loetakse teda pidevalt töötanud tornidest vanuselt teiseks või kolmandaks. Praegugi on Kõpu majaka tuli nähtav 35 miili kauguselt !!!

Lõpetuseks kutsun koodnuma kõiki Hiidlasi ühe mütsi alla. Hakkame ajama ühist asja ja hoiame kokku. Üksteise vihkamine, kadedus ja võimuvõtlus ei lase meil minna edasi ja teeb meid naerualusteks, millest võidavad, vaid need kellel meie saare asjadest tegelikult ükskõik on.

Valdade liitmine Hiiumaal

Seda on arutatud, selle üle vaieldud ja nalja heidetud juba paar aastat. Viimaste kohalike omavalitsuste valimiste eel läks teema päris tuliseks. Nüüd enne valimisi on samad hääled taas kapist välja tulnud. Ühesõnaga, mul on teatud põhimõtted, millele üritan truuks jääda. Esiteks on eestlased, saarlased või hiidlased ühed väga omanäolised inimesed.


Meie ülim individualism, valusad mälestused viimastest NL-i aegsetest liitmistest ja muudest kollektiivsetest jaburdustest jne on teinud meist need, kes me oleme ja milliseid hoiakuid kaasas kanname. IGA PEREMEES TAHAB ISE OTSUSTADA. Lugedes meediast ja netifoorumitest inimeste mõttekäike, on kõigil teatud määral õigus. Igaüks kisab tähestiku lugemisel oma tähte ja tähestik ei taha kuidagi toimida...

Tänasel päeval on ilmselge, et väikesed vallavalitsused on ebaefektiivsed, lokkav konnatiigi korruptsioon, kulutatakse mõttetult palju maksumaksja raha ja Hiiu saare asjaajamine on killustatud. Number üks – inimene ei tohi kannatada. Liitkem või lahutagem või mis iganes haldusreformist juttu tuleb.

Number kaks – igasse valda peab jääma vallavalitsus, kellel oleks vetoõigus. Juhul kui liitumine peaks teoks saama. Hiiumaal võiks olla tugev omavalitsuste liit, kuhu kuuluvad valdade esindajad võrdsetel alustel. Omavalitsuste kaadrit tuleb kindlasti vähendada, et saavutada mingigi efektiivsus, mis rahuldaks maksumaksjat. Selles küsimuses on väga palju nüansse, s.t et peame tegelema taas kõikide tähtedega. Selliseid asju ei tohi enam poolikult teha. Muidu on tulemused samad, mida saavutas sm Stalin oma ideaalsete reformidega.

Kuidas tuleks meie rahvas tagasi kodumaale

Kandideerin ERL Lääne Eesti ringkonnas number viiena. Koht valimisnimekirjas omab minu jaoks null tähtsust. See et ma ERL ühinesin ja andsin oma nõusoleku kandideerida, on tingitud ainult suurest soovist muuta inimeste mõtlemist ja kogu süsteemi. ERL on paraku ainult enamvähem tervelt mõtlev poliitiline jõud Eesti Vabariigis. Kahjuks või õnneks. Oma karmi suhtumist Eesti poliitika ja eluolu suhtes põhjendan ma mitte, kui paranoialine kisakõri kes pole kunagi millegiga rahul, vaid sellega et olen umbes pool oma teadlikust elust elanud kodumaalt kaugel. Alati on kõrvalt vaatajal parem hinnata erinevaid toiminguid ja võrrelda neid teistes riikides kasutusel olevate mudelitega. Kui Arabella filmis vastas kanakuudi Aadu küsimusele miks sa lendad oma õhupalliga mõõda ilma ringi, siis vastas ta, et aru saada kas hea on kõigi jaoks ühtemoodi hea ja halb ühtemoodi halb....

Mina tulin tagasi Hiiumaale kolm aastat tagasi. Tegime väikese pere firma, mis tegeleb tänaseni. Olude sunnil aga ikka teisel pool soome lahte. Siit tahaksingi minna mõtetega teie esimese küsimuse juurde.

Küsite kolme esimest sammu kuidas tuua meie inimesi tagasi kodumaale. Tegelikult on kõik väga lihtne. Olen alati rõhutanud komplekseid ja süsteemseid lähenemisi probleemidele või arengu suundadele. Eestis suurem osa nn avalikest tegelastest poliitikas ja muudel rinnetel ei teadvusta endale mis on süsteemne tegevus. Vaadake küllalt täiuslik on tähestik näiteks A kuni Z või arvud 1,2,3,4,5 jne. Kui te loet tähestiku A,F,M,B,G siis ma ei saa õelda et te ei loeks tähti või te ei hääldaks neid ilust. Nii on ka meie elu täna. Tehakse mingid tähed korralikult ära, siis hõisatakse ja kiidetakse tagant. Tegelikult asi ei toimi. Nii tekkivadgi poolikult tehtud asjad. Tuleb tegeleda kõikide asjadega üheaegselt, nii tekkib süsteem ja tähestik toimib.

Kutsume talendid koju. Hea idee, aga täna küsime kuidas... siin ei ole nii et maksame neile kõrgemat palka, või hüüame valjult enne valimisi, et loome uusi töökohti jne.

Vaadake alustama peavad inimesed ise endast. Siis muutub poliitika, siis hakatakse tegema terve mõistusega inimeste tarvis seadusi. Need inimesed kes on suundunud välismaale elama, ärge arvake et nende jaoks on ainus üldlevinud prioriteet raha. Ei ole.

Esiteks on noortel inimestel alati suur soov vaadata kaugemale oma pesa ümbrusest. Nagu rebase kutsikad, kui on aeg ise hakata jahti pidama. Mina soovitan kõigil noortel minna välismaale elama ja töötama paariks, kolmeks aastaks. Elu kool on kõige kallim kool milleta inimene ei kujune piisavalt kohanemis võimeliseks.

Nüüd peaks ju tagasi naasma kodumaale... Kuid. Meil hiidlastel ei ole selle tagasi tulemisega probleeme. Eeldan ka et saarlastel mitte. See oma saare tunne, perekond, kultuur, sõbrad, toredad ja heatahtlikud inimesed, meie loodus, meie meri jne. Kui inimene mõtleb nii siis tuleb ta tagasi ja tema juurde tullakse tagasi. Nii moodi mõeldes hakkavad inimesed tegema seadusi mis on mõeldud inimestele ja süsteem toimib.

Samaaegselt mil mõtleme inimeste tagasitulemisele peame tegutsema selle nimel kuidas hoida parimas tööeas inimesi kodumaal. Selleks tuleb tugevalt kohandada meie tänast haridussüsteemi.

Vaadake kui räägitakse kohalike ressurside sihtpärasest ja heaperemehelikust kasutamisest, siis enamus inimesi mõtlevad metsale, maavaradele jne. Kuhu me jätame aga inimressursi. Siin peitubki selle süsteemi võti. Arvan et täna 21 sajandil, mil inimeste liikumis võimalused on kardinaalselt erinevad kui veel 20 aastat tagasi, siis pole selles midagi hullu kui noored inimesed vaatavad maailmas ringi.

Loodan et suutsin anda natukenegi oma nägemust nn. kampaaniast talendid koju. Veel tahan õelda et igal inimesel on ikkagi väga personaalsed väärtushinnangud miks ja kus olla. ELU VAJAB ELAMIST JA TÖÖ VAJAB TEGEMIST.