Me jäime ellu!

Räägin teile loo mis ei unune iial. Kõik see oli liiga hullumeelne, et suudaksin anda lugejatele täieliku ettekujutuse toimunust. Sõda on jubedus, kuid loodus on karmim.

Aasta 2005. Oktoober 21, Viienda kategooria orkaan Wilma ründas Mehhiko ida kallast. Tuule kiiruseks mõõdeti 360 km/h

Olin just mõned kuud tagasi kolinud ühendriikidest Mehhikosse, Yukatani poolsaarel asuvasse supper kuurorti Cancuni. Olin jõudnud end sealsesse ellu mõnusalt sisse seada. Elamine odavamas all linna piirkonnas ja töö luksulikus jahisadamas Cancuni nn. Hotelli tsoonis. Minu sealne töö seisnes igasugu suuremate ja väiksemate kaatrite rentimises, plus eksursioonide korraldamine Isla Muheresele ek. Naiste saarele. Elu oli ilus. Täis Kariibimere eksootikat ja rõõmsate nägudega puhkajaid. http://www.sunsetlagoon.com/

Peale kõige kolisid Cancuni elama veel toredad eestlased Tanel ja Janika. Kes olid surmani väsinud Londoni hallist ja kurnavast argipäevast. Taneli ja Janika saabudes, oli nende suurimaks sooviks leida omale eluase mõne suure hotelli kõige ülemisel korrusel, kus oleks 180 kraadi mere vaade ja rõdu. Selle nad ka said, kuid mitte kauaks...

Ühel kõige tavalisemal, imeilusal päikesilisel päeval. Keset tavalist tööpäeva. Kutsus firma juhtkond kokku kõik töölised. Ise arvasin, et mingi järjekordne lööktöö koosolek. Kuid ei. Sain kohalike meest hispaania keelsest vadinast juba pisut aru. Nagu puta madre, aga see kord ei olnud suunatud see mitte sadama kaptenile vaid millegile muule.

Meile teatati saabuvast orkaanist. Järgnevatel päevadel keegi tööle ei pidanud minema, vaid kaatrite kaptenid. Kes pidid leidma manglaaride vahel kaatritele turvalised paigad. Täpsustan, et meie firma kaatrite hinnad algasid 500 000 usd. Meile müügimeestele, eriti aga mulle, kui välismaalasele pandi südamele evakueerimine ja toidu varumine. Orkaan pidi tulema väga julm.

Mis siis ikka. Helistasin Tanelile. Rääkisin talle uudise ära ja et peaksime minema poodi süüa varuma. Poodi jõudes oli umbes miljonit Cancuni elanikku tabanud ostu hullus. Akendel taoti ette suuri vineertahvleid. Meile uimastele eestlastele jäid vaid toiduainete jäänused. Umbes nagu Tondi Selver ostetakse poole päevaga toiduainetest tühjaks. Sõitsime bussiga Taneli ja Janika uhkesse korterisse. Ise arutades, küll me oleme ikka õnnelikud inimesed, et saame näha päris orkaani. Hiljem otsustasime, et jään nende juurde paariks päevaks. Tähistame ja naudime ilusat orkaani.

Järgmine päev oli tuul juba pisut tugevam, kuid käisime veel rannas jalutamas ja suuri laineid vaatamas. Õhus oli tunda imelikku kuivust ja õhtutaevas oli kuidagi palju punasem tavalisest. Sellel samal päeval viidi linnas läbi suur evakuatsioon. Umbes miljon inimest koos turistidega jätsid maha oma luksuslikud hotellid ja villad, ning pidid leppima uute tingimustega. I am so sorry. Meid muidugi sundkorras oma korterist keegi lahkuma ei saanud sundida. Ootused olid laes, sest ilmselgelt homme pidi lubatud orkaan Wilma lõppude lõppuks kohale jõudma. Linn oli tühi, vaid aeg ajalt oli näha mõne politsei auto vilkurite helki.

Ärgates järgmisel hommikul oli tuul tõusnud hiidlase mõistes tormiks. Põnevaks tegi asjadekäigu olukord, kus tund tunnilt tuul aina tugvnes. Peale lõunat tänavale enam minna ei saanud. Võtsime ette Taneliga julgustüki ja läksime hotelli katusele, et filmida pisut toimuvat. Eks see pisut hullumeelne oli, aga saime oma klipi tehtud. Kõik lahtised asjad nagu päikesetoolid ja igasugu muu kola lendas kõikjal suvaliselt ringi. Samal õhtul helistas Taneli õde eestist ja tundis muret, kas me ikka oleme turvalises kohas, kuna homme ründab orkaan Wilma otse Yukatani poolsaart. Ühest küljes oli see meile üllatav, et alles homme. Meie arvasime endit olevat juba orkaani vahvas keerises. Elektrit meil õhtul enam ei olnud aga mobiil veel töötas. Uinusime sel öösel tuule undamise ja akende värina saatel. Otsest hirmu ei tundnud meist keegi.

21 oktoobri hommik oli midagi muud. Seda mis toimus õues, proovin nüüd kirjeldada nii tõepäraselt kui oskan. Purunevate akende klirin, tuul mõirgab metsikult. Kõik lendab, külmutuskapid, mööbel. Päikese toolide sodi keerleb õhus hotelli keskel, umbes 10da korruse kõrgusel. Korterite uksed lendavad koos lengidega betoon seintest välja. Autod rulluvad parklas nagu tikutopsid. Palmid ei pea enam tuule survele vastu ja rebitakse koos juurtega maa seest välja. Isegi pronksist Jesuse kujul murdis tuul käe küljest. Tundub nagu tuletõrjujad laseksid oma voolikutest sulle vett näkku. Meie korter oli nagu jumala süles. Hiljem tundub see just kui ime, aga eks seal olid ka omad kindlad arhitektuurilised põhjused.

Pimeduse saabudes võtsime Janika soovitusel vastu otsuse jätta igaks juhuks korter maha ja varjuda treppide all olevasse betoonist kubrikusse. See oli ilmselt parem, kui öösel pimedas kolmekesi kuhugi vannituppa varjuda. Juhul kui aknad peaks purunema. Siis poleks pääsu enam olnud. Teekond mõõda avatud koridore leitud kubrikusse oli tõeline katsumus. Iga hetk võisid saada tabamuse ledava prahiga, nagu telliskivid, uksed, mikrolainerahjud või mis iganes naeltega lauajupp. Kõigele lisaks tuli meil kubrik tühjendada makulatuurist ja tuu toast sinna ka madratsid ja tekkid. Igal juhul meil väga vedas et me üldse leidsime sellise koha.

Öö oli metsik. Kõik undas ja kolises. Suur raudbetoon maja värises tuntavalt ja meie olime oma varjendis. Väike naps oli ikka ka.

Hommikul ärkasin mina esimesena. Meenutasin eilset õhtut. Kõikjal haudvaikus. Mind valdas just kui õud ja samas uudisimu, mis toimub. Või õigemini mis toimus. Ronisin kubrikust välja ja heitsin pilgu õue. Vaade oli ängistav ja teisalt imeilus sinine taevas. Süütasin viimase sigareti ja kutsusin kamba õue selgust saama mis on juhtunud. Varemed ja vesi. Esimesena kõndisin meie poe juurde ja kaevasin end läbi rusude sinna kus olid suitsud ja teiseks sinna kus olid minu mäletamis järgi coronitad. Elu oli jälle ilus. Mis sest et paar hotelli edasi oli 36 korruseline Cancuni Hilton poolenisti merre varisenud ja tennise väljaku asfalt oli täitnud naaberhotelli basseini. Võtsime Taneliga istet keset tänavat sinisel samet diivanil ja lasime Janikal end fotografeerida kui võitjaid.

Kodust kaugele me kolama ei läinud.

Ja oh üllatust. Meie hotellist ilmusid päevavalgele veel kaks tegelast. Ühed armunud itaallased kes olid 48 tundi vannis olnud. Neilt ammutasimegi teavet olukorrast kus me oleme. Nimelt orkaani silmas, mis kestis õhtuni.

Kõik algas uuesti, kuid meie õnneks juba teisest suunas ja nõrgemana. Janika ja Tanel pidasid õigemaks veeta öö veel kubrikus, kuid ma jäin tuppa.

Järgmisel päeval saabus linna sõjavägi.

Wilma viis ära Cancunist 25 km valget liivaranda, mis hiljem taastati.

Wilma lõi uue valge liivaga ranna ja heitis sinna suure kaubalaeva nimega Santa Spiritu, mille järgi sai see rand endale ka nime.

Meie firma kaotas 5 kaatrit, mille kindlustus pärast korvas.

Tanel ja Janika lahkusid Guatemalasse

Minu korter all linnas oli rusudes ja tühjaks varastatud.

Cancun taastati poole aastaga, ning elu jätkus.

Soovitan sellist kogemust kõigile kahejalgsetele kes veel kahtlevad looduse ülimlikuses.