Pisut mõtteid efektiivsemast prügimajandusest Hiiumaal.Üritan arutleda Sveitsi kantonites toimivate jäätmekäitlus mudelite üle ja samas proovin mugandada seda Hiiumaa tingimustes. Eestist tervikuna ei saa ma rääkida kuna, eestlased valdavalt ei ole veel küpsed keskonnasäästlikuks prügimajanduseks, eriti meie nn suurlinnades.
Toon näiteid vaid sellest mida tean ja olen ise kogenud. Aastal 2001 elasin väikeses Sveitsi linnas nimega Solothurn. Solothur asub kanton Solothurnis ja on umbes Pärnu suurune linn.
Seal ei ole kohalik omavalitsus panustanud suurtele jäätmekäitlus ettevõtetele, vaid väikestele kohalikele firmadele kes koguvad jäätmed kokku ja sorterivad need. Edasi müüvad nad sorteeritud jäätmed juba suurematele ettevõtetele kui toorme. Mäletan seda, et paber ja plastik kasutati ära samas kantonis tegutsevate ettevõte poolt.
Alustame parem jäätmeahela algusest, seega tarbijast kes sooritab suures kaupluses sisseostu.
Nii nagu meie kõik ostame eluks vajaliku enamasti suurtest või väikestest kauplustest, või turult. Tänapäeval kaasneb 99% toote ostuga pakend. Elust endast on teada ka see, et poest ostetud kaup tuleb transportida sihtpunkti. Taas tuleb mängu pakend, kas siis ostate poest kilekoti või on selleks mingi muu lahendus. Fakt on see et meil ostavad inimesed enamsti kilekoti. Palju on räägitud kilekottide maksustamises, eco kottidest jne. Kõige raskem siin ilmas on muuta inimeste harjumusi, seega võtame lahenduse Sveitsist.Igas suuremas kaupluses on müügil eri suurustega kilekotid, nii nagu meilgi. Sealsed kilekotid on müügil kohaliku omavalitsuse logoga ja on välimuselt just kui tavaline kilekott kuid mugandatud hilisemaks prügikotiks. Nagu mäletan oli Hypper Dino marketis saadaval 6 eri mõõtu ja eri hinnaga kotti. Ostsin alati nädalaks oma mõõdu ja hinnaga koti. Koti hind ei olnud sealse palgaga absoluutselt märgatav. Ma teadsin täpselt palju minu elustiili juures tekkis mul nädalas jäätmeid ja kui toimus mõni pidu ostsin lihtsalt suurema koti. Sellises süsteemis nimene muutub teadlikuks oma tekitatava prügi ja jäätmekäitlus kulude suhtes.
Kodus olles said ka väikesed lapsed aru kuhu ja mis moel mingi prügi tuli panna. Poest ostetud prügikotti pandi vaid plastik, väisemad paberid ja muu selline prügi mida kuhugi mujale polnud võimalik panna. Näiteks piimatooteid ja mahlu osteti meil ainult kilelotteides, sest need võtsid vähem ruumi kui tetra pakend.Orgaaniliste jäätmete jaoks oli meil väike plastik nõues. Mida üks erafirma tühjendas korra kuus ja lisa kulutusi sellega polnud. Kartong ja muu paber viidi samuti kellegi poolt minema mingil kogukonna siseselt kokkulepitud ajal.Arvestades seda et Sveitsis ei ole sellist toimivat panditaara süsteemi nagu meil, siis klaas ja metall taara viisin alati vastavasse konteinerisse.Ühesõnaga mõtlesin automaatselt iga sammu et hoida prügikotti ostu arvelt raha kokku ja nii tegid kõik normaalsed inimesed. Samuti Zürihis.
Prügi äravedu toimus meie linnaosas alati kolmapäeval kell 9.00-10.00 hommikul ja nii see täpselt ka oli. See on imetlusväärne täpsus kuidas süsteem toimib. Iga majapidamine paneb oma kotikese ilust kinnisõlmituna teeäärde kindlasse kohta. Tavaliselt on see koht mõne teise naabriga koos. Mingt muud kilekotti ära ei võeta, millel pole kohaliku omavalitsuse märget. Tunni aja pärast peale prügi auto läbisõitu meie tänavalt, sõitis sealt läbi kohalik tuttav politsei, kes vaatas et kõik on korras ja juhul kui mõni suvaline kott või mõni muu sodi kuskil vedele kirjutas ta trahvikviitungi. Viimane oli juba üsna mõtlemapanev summa.- Prügikotte ei kogunud kokku mõni räpane sibi suure haisva prügiautoga, vaid valgete särkidega viisakad mehed. Auto oli tavaline väike ja ekonoomne kastikas.
Meil Hiiumaal alustas analoogilise süsteemiga Dagotrans. Seda tuleks edasi arendada. Lahendusi on palju mis sobiksid erineva elanike tihedusega paikadesse. Sveits prügi mängu nimi on personaalne kokkuhoid ja teadlikus. Suured Skandinaavia firmad imevad meil välja vaid suuri summasid, mis lähevad maksuvabalt meielt minema. Tegelikult on neil võõrastel firmadel eesmargiks vaid kasum ja tegelik kohalik elukeskond teisejärguline. Oleks vaid rohkem prügi ja suurem katel kust raha saada selle käitlemiseks.Kirjutasin nii palju kui mäletan. Võibolla oli veel midagi millest oleks pidanud kirjutama, kuid artutagem asja edasi. Kindlasti on aastatega ka väikeses Solothurni linnas uusi muutusi tulnud, nii et peaks kohal käima :)
Meil Hiiumaal oleks sellise süsteemi loomiseks väga head eeldused, kui kohalikud omavalitsused looksid kokkulepped erinevate ettevõtjatega. Plastikkottide tootjad on meil endil. Kohalike kaupmeestega kokkulepped prügikottide turustamisel rahvale. Prügi kogumine, laostamine, müük taaskasutajale ja äravedu saarelt peaks olema kohalike väikeettevõtete pärusmaa, kes saaksid sellega hakkama efektiivsemalt ja palju väiksemate kuludega. Kogu kirjeldatud süsteemi toimimise aluseks on kokkulepped, kohalike inimeste endi heatahe ja arusaam kui palju me oma rumalusest peame maksma suurtele, rasvastele välisfirmadele.
